täna võttis veidi juba pildi virvendama ja keha ei tahtnud käskudele alluda, kuna kraadid ei ole neiu jaoks hellad, kes on emakese venemaa kõrvalt, mitte down under pole kodumaaks. küll aga aitas siinkohal töökaaslaste menüüde imekiire vibutamine silmnägemise ees ja iseenda sügavkülma peitmine. tundus nagu kodu. hispaanlased vaatasid lihtsalt kõveralt ja mina... well, jätsin see kord pildi tasku viskamata teadmisega, et homme on niikuinii kraadid kuklas karmimad. a muidu on ka tore. rõõmsa jälle lugemiseni!
No comments:
Post a Comment